Intervjueerija: Kes sa oled ning miks oled sa Eestis?
Pieter: Minu nimi on Pieter Poppelsdorf ning olen pärit Belgiast. Ma olen Eestis, sest ma tahtsin teha midagi uut, midagi täiesti teistsugust ja ma ei soovinud minna tüüpilisse riiki, nagu näiteks USA või Inglismaa. Ma tahtsin õppida uut kultuuri. Kui ma valisin Euroopast riiki, kuhu vahetusaastale minna, siis ma mõtlesin, et ma lähen kuskile, mille kohta ei tea ma mitte midagi.
Ma lähen kõige kummalisemasse paika, millele ma üldse mõelda suudan. Valikus oli Eesti ning otsuse langetamise kasuks oli siin teatriprogramm. Ma väga armastan teatrit. Lugesin, et Eesti on väga tavaline riik, kus on imeline loodus ja väga veider keel. Niisiis ma otsustasin, et ma kavatsen selle veidra keele ära õppida ja see on lahe.
Intervjueerija: Milline oli esimene fraas või sõna, mis sa eesti keeles ära õppisid?
Pieter: Esimene sõna oli ilmselt "tere." Oh ei, tegelikult oli esimene sõna, mis ma ära õppisin, hoopis "piim."
Intervjueerija: Milline on olnud kõige naljakam või veidram situatsioon, kuhu oled sattunud?
Pieter: Ma ei saanud mõnest väljendist aru. Näiteks väljend "pole hullu" on otsetõlkes ära ole hull ning ma ei saanud aru selle õigest tähendusest. Kaaslasega juttu rääkides ma ei mõistnud, mida ta öelda tahab. Hiljem sain teada, et see on viisakusväljend. Teiseks toon välja saunas käimise. Kasevihtadega ja puha.
Intervjueerija: Tegelikult lugesin selle töö jaoks üht raamatut ning seal oli samuti juttu saunas käimisest. Mida sina saunast arvad?
Pieter: Ma armastan väga saunas käimist. Kogemus pole uus, aga see oli varem alati nagu "luksuslik võimalus." Siin on saun täiesti argipäevane. Saunas käiakse üsna tihti, see tähendab, mina teen seda üsna tihti. Ma arvan, et see hakkab tulevikus olema võimalus, mida igal pool pole. Ma tean, et minu vanemad käivad saunas harjumusest, et end pesta, aga samas pole noorte seas saunas käimine nii populaarne. Aga see on väga lahe koht, mulle väga meeldib.
Intervjueerija: Milline on sinu arvates eestlase stereotüüp?
Pieter: Eestlane on suletud, endale keskendunud ja väga kange. Kange all mõtlen seda, et nad ei näita välja emotsioone, nad ei muuda oma arvamust, nad ei ole kõigile avatud. Eestlased on üsna pessimistlikud. Ma arvan, et see ongi eestlaste stereotüüp.
Intervjueerija: Kas sa arvad, et eestlased on hullud?
Pieter: Hullud? Ei, nad ei ole hullud. Nüüd - mõtlen, et mõned inimesed ikka on. Nad on avatud uutele väljakutsetele, kuid eestlastel on traditsioonid, millest nad kümne küünega kinni hoiavad. Ma ei ole kunagi nii palju traditsioone näinud! Seal, kust mina tulen, on võib-olla 2-3 traditsiooni aastas, isegi jõulud ei ole suur püha. Aga siin on neid ikka tohutult palju: see käib nii ja see käib naa jne.
Lisaks peetakse kinni toidukultuurist. Eriti, kui ma käin vanemate inimeste sünnipäevadel, on alati laual samasugune toit: kartul ja hapukapsas. See muutub juba vaikselt igavaks. See on nagu see kange osa eestlasest: alati ühesugune toit.
Intervjueerija: Kuidas sa kirjeldaksid Eestit kolme sõnaga?
Pieter: Stereotüüpset või nii nagu mina näen? Minu nägemuse järgi ütleks ma nii: hämmastav, loodus, värskus. Jah, ma ütlen värskus, sest see on parim viis Eesti kirjeldamiseks. Näiteks õhk on värske, sest siin on nii külm. Ja lisaks on see nagu uus, sest ma usun, et kui keegi siia tuleb, siis ta mõtleb ka, et võiks midagi uut kogeda.
Intervjueerija: Mis sa arvad, milline kuu aastast oleks kõige sobilikum Eesti külastamiseks?
Pieter: Ma ei ole veel tervet suve näinud, sest ma saabusin Eestisse alles august lõpus. Aga siiamaani ma usun, et kõige parem oleks siia tulla talvel. Arvan, et paljud inimesed vihkavad seda aastaaega, sest siin on külm, kuid sel aastal ju tegelikult nii külm ei olnudki. Ma käisin kose ääres ning see oli külmunud ja talvine loodus on imeline. Negatiivne külg talvel on see, et inimesed on siis laisemad ega tee midagi. Mina vahetusõpilasena teen talvel palju, kuid kohalikud pigem jäävad koju ning istuvad seal.
Intervjueerija: Üks raamatu autoritest ütles, et Eesti on nagu magnet, miski alati tõmbab teda siia poole. Kas sul on ka selline tunne, et miski tõmbab sind siia?
Pieter: Ma ei tunne sellist magnetit. Ma väga armastan Eestit, mulle väga meeldib see maa ja ma tulen siia kindlasti tagasi, sest kõik on siin fantastiline, aga ei ole sellist ühte kindlat asja, mille pärast ma siia tagasi tuleksin. See on rohkem nagu suurem mull, kuhu mahuvad sõbrad, vahetusperekond jne. Mul on see magneti tunne Belgiaga, sest see on mu kodumaa ning ma olen sealt päris kaua eemal olnud, aga säärane side Eestiga puudub.
Intervjueerija: Liikvel on erinevaid kuulujutte, näiteks räägitakse, et eestlased joovad väga palju. Kas sa tead mõnda kuulujuttu, mis ei vasta tõele?
Pieter: No eestlased tegelikult ju joovad päris palju, kuid ma julgen öelda, et belglased joovad teist rohkem. Hmm, kuulujutt, mis ei vasta tõele. Võib-olla see, et eestlased on rassistid ja et nad ei ole avatud uutele väljakutsetele. Eestlased on sellised, kes aktsepteerivad näiteks vahetusõpilast ning nad pigem isegi kutsuvad mind suurema tõenäosusega igale poole kui kohalikku. Vanemad inimesed võivad olla rassistid. Nähtavasti rongis, kus istub mustanahaline, võib see nii tunduda, sest kõik jõllitavad teda, kuid seda, et mustanahaline üldse rongi satub, juhtub Eestis haruharva. Üldiselt vanad inimesed ei naerata ka, seega võib see selle tunde tekitada.
Teised riigid huvituvad väga Eestist. Näiteks on siin vahetusprogrammid ning sa võid valida (peaaegu) ükskõik millise kooli, kuhu sa minna tahad. Belgias ma ei ole koolis näinudki, et vahetusõpilane ringi käiks.
Intervjueerija: Raamat, mida lugesin, kirjutati 1990ndate alguses ning seal räägib autor, et ta oli eestlaste hulgas pigem põlatud ning ta tundis kurjust. Kas sinul välismaalasena on selline tunne, et keegi on sinu vastu kuri?
Pieter: Ei, absoluutselt mitte. Näiteks, kui ma näen, et kuskil toimub pidu ja ma ei tea, kelle pidu see on või kelle sünnipäeva tähistatakse, siis on mul alati võimalus minna. Näiteks kutsuti sinna mu sõbra sõpra, kes kutsus kaasa mu sõbra ning nüüd saan mina ka minna, sest ma olen vahetusõpilane. Keegi ei tee sellest numbrit, et sa ei tea, kus või kellega sa oled. Isegi on võimalus, et nad ootavad sind sinna peole ja sa saad uute inimestega tuttavaks. Ja lisaks kõik suhtlevad. See on tegelikult väga hull, et mul on privileeg, kuna olen vahetusõpilane, mitte kohalik. Näiteks kui ma tahaksin kutsuda peole oma eestlasest sõpra, siis ei oleks see võimalik, ent kui ma sooviksin kaasa võtta vahetusõpilast, oleks see aktsepteeritav.
Pieter: Minu nimi on Pieter Poppelsdorf ning olen pärit Belgiast. Ma olen Eestis, sest ma tahtsin teha midagi uut, midagi täiesti teistsugust ja ma ei soovinud minna tüüpilisse riiki, nagu näiteks USA või Inglismaa. Ma tahtsin õppida uut kultuuri. Kui ma valisin Euroopast riiki, kuhu vahetusaastale minna, siis ma mõtlesin, et ma lähen kuskile, mille kohta ei tea ma mitte midagi.
Ma lähen kõige kummalisemasse paika, millele ma üldse mõelda suudan. Valikus oli Eesti ning otsuse langetamise kasuks oli siin teatriprogramm. Ma väga armastan teatrit. Lugesin, et Eesti on väga tavaline riik, kus on imeline loodus ja väga veider keel. Niisiis ma otsustasin, et ma kavatsen selle veidra keele ära õppida ja see on lahe.
Intervjueerija: Milline oli esimene fraas või sõna, mis sa eesti keeles ära õppisid?
Pieter: Esimene sõna oli ilmselt "tere." Oh ei, tegelikult oli esimene sõna, mis ma ära õppisin, hoopis "piim."
Intervjueerija: Milline on olnud kõige naljakam või veidram situatsioon, kuhu oled sattunud?
Pieter: Ma ei saanud mõnest väljendist aru. Näiteks väljend "pole hullu" on otsetõlkes ära ole hull ning ma ei saanud aru selle õigest tähendusest. Kaaslasega juttu rääkides ma ei mõistnud, mida ta öelda tahab. Hiljem sain teada, et see on viisakusväljend. Teiseks toon välja saunas käimise. Kasevihtadega ja puha.
Intervjueerija: Tegelikult lugesin selle töö jaoks üht raamatut ning seal oli samuti juttu saunas käimisest. Mida sina saunast arvad?
Pieter: Ma armastan väga saunas käimist. Kogemus pole uus, aga see oli varem alati nagu "luksuslik võimalus." Siin on saun täiesti argipäevane. Saunas käiakse üsna tihti, see tähendab, mina teen seda üsna tihti. Ma arvan, et see hakkab tulevikus olema võimalus, mida igal pool pole. Ma tean, et minu vanemad käivad saunas harjumusest, et end pesta, aga samas pole noorte seas saunas käimine nii populaarne. Aga see on väga lahe koht, mulle väga meeldib.
Intervjueerija: Milline on sinu arvates eestlase stereotüüp?
Pieter: Eestlane on suletud, endale keskendunud ja väga kange. Kange all mõtlen seda, et nad ei näita välja emotsioone, nad ei muuda oma arvamust, nad ei ole kõigile avatud. Eestlased on üsna pessimistlikud. Ma arvan, et see ongi eestlaste stereotüüp.
Intervjueerija: Kas sa arvad, et eestlased on hullud?
Pieter: Hullud? Ei, nad ei ole hullud. Nüüd - mõtlen, et mõned inimesed ikka on. Nad on avatud uutele väljakutsetele, kuid eestlastel on traditsioonid, millest nad kümne küünega kinni hoiavad. Ma ei ole kunagi nii palju traditsioone näinud! Seal, kust mina tulen, on võib-olla 2-3 traditsiooni aastas, isegi jõulud ei ole suur püha. Aga siin on neid ikka tohutult palju: see käib nii ja see käib naa jne.
Lisaks peetakse kinni toidukultuurist. Eriti, kui ma käin vanemate inimeste sünnipäevadel, on alati laual samasugune toit: kartul ja hapukapsas. See muutub juba vaikselt igavaks. See on nagu see kange osa eestlasest: alati ühesugune toit.
Intervjueerija: Kuidas sa kirjeldaksid Eestit kolme sõnaga?
Pieter: Stereotüüpset või nii nagu mina näen? Minu nägemuse järgi ütleks ma nii: hämmastav, loodus, värskus. Jah, ma ütlen värskus, sest see on parim viis Eesti kirjeldamiseks. Näiteks õhk on värske, sest siin on nii külm. Ja lisaks on see nagu uus, sest ma usun, et kui keegi siia tuleb, siis ta mõtleb ka, et võiks midagi uut kogeda.
Intervjueerija: Mis sa arvad, milline kuu aastast oleks kõige sobilikum Eesti külastamiseks?
Pieter: Ma ei ole veel tervet suve näinud, sest ma saabusin Eestisse alles august lõpus. Aga siiamaani ma usun, et kõige parem oleks siia tulla talvel. Arvan, et paljud inimesed vihkavad seda aastaaega, sest siin on külm, kuid sel aastal ju tegelikult nii külm ei olnudki. Ma käisin kose ääres ning see oli külmunud ja talvine loodus on imeline. Negatiivne külg talvel on see, et inimesed on siis laisemad ega tee midagi. Mina vahetusõpilasena teen talvel palju, kuid kohalikud pigem jäävad koju ning istuvad seal.
Intervjueerija: Üks raamatu autoritest ütles, et Eesti on nagu magnet, miski alati tõmbab teda siia poole. Kas sul on ka selline tunne, et miski tõmbab sind siia?
Pieter: Ma ei tunne sellist magnetit. Ma väga armastan Eestit, mulle väga meeldib see maa ja ma tulen siia kindlasti tagasi, sest kõik on siin fantastiline, aga ei ole sellist ühte kindlat asja, mille pärast ma siia tagasi tuleksin. See on rohkem nagu suurem mull, kuhu mahuvad sõbrad, vahetusperekond jne. Mul on see magneti tunne Belgiaga, sest see on mu kodumaa ning ma olen sealt päris kaua eemal olnud, aga säärane side Eestiga puudub.
Intervjueerija: Liikvel on erinevaid kuulujutte, näiteks räägitakse, et eestlased joovad väga palju. Kas sa tead mõnda kuulujuttu, mis ei vasta tõele?
Pieter: No eestlased tegelikult ju joovad päris palju, kuid ma julgen öelda, et belglased joovad teist rohkem. Hmm, kuulujutt, mis ei vasta tõele. Võib-olla see, et eestlased on rassistid ja et nad ei ole avatud uutele väljakutsetele. Eestlased on sellised, kes aktsepteerivad näiteks vahetusõpilast ning nad pigem isegi kutsuvad mind suurema tõenäosusega igale poole kui kohalikku. Vanemad inimesed võivad olla rassistid. Nähtavasti rongis, kus istub mustanahaline, võib see nii tunduda, sest kõik jõllitavad teda, kuid seda, et mustanahaline üldse rongi satub, juhtub Eestis haruharva. Üldiselt vanad inimesed ei naerata ka, seega võib see selle tunde tekitada.
Teised riigid huvituvad väga Eestist. Näiteks on siin vahetusprogrammid ning sa võid valida (peaaegu) ükskõik millise kooli, kuhu sa minna tahad. Belgias ma ei ole koolis näinudki, et vahetusõpilane ringi käiks.
Intervjueerija: Raamat, mida lugesin, kirjutati 1990ndate alguses ning seal räägib autor, et ta oli eestlaste hulgas pigem põlatud ning ta tundis kurjust. Kas sinul välismaalasena on selline tunne, et keegi on sinu vastu kuri?
Pieter: Ei, absoluutselt mitte. Näiteks, kui ma näen, et kuskil toimub pidu ja ma ei tea, kelle pidu see on või kelle sünnipäeva tähistatakse, siis on mul alati võimalus minna. Näiteks kutsuti sinna mu sõbra sõpra, kes kutsus kaasa mu sõbra ning nüüd saan mina ka minna, sest ma olen vahetusõpilane. Keegi ei tee sellest numbrit, et sa ei tea, kus või kellega sa oled. Isegi on võimalus, et nad ootavad sind sinna peole ja sa saad uute inimestega tuttavaks. Ja lisaks kõik suhtlevad. See on tegelikult väga hull, et mul on privileeg, kuna olen vahetusõpilane, mitte kohalik. Näiteks kui ma tahaksin kutsuda peole oma eestlasest sõpra, siis ei oleks see võimalik, ent kui ma sooviksin kaasa võtta vahetusõpilast, oleks see aktsepteeritav.
Intervjueerijana panin tähele, et belglane on märganud samu probleeme, mida on kirjeldatud raamatutes "Jänki seiklused Hiiumaal" ja "Minu ilus eksiil Eestis". Vestlesime 20 minutit, kuid videona tõin teie ette poole jutuajamisest. Pieter rõhutas, et eestlased on sotsiaalselt kihistunud. Veel mainis ta, et Eesti linnad on väga väikesed ning Pärnus ta elada ei sooviks. Siiski meeldib talle Tartu rohkem kui Tallinn.